Esimene seminaripäev

Päeva esimene pool läks Maikoga suhtlemisele ja fotode taastamisele. Liigne agarus on ogarus - see tarkusetera läks korraks meelest ja eilse päeva pildid(157 tk) ja ägedad videod said telefonist kustutatud enne, kui kõik varundatud said. Pildid saame taastatud, videoid ilmselt mitte. Netiga on, nagu on, elektriga on veel hullem. Sellega, et vesi käib tuppa ämbriga ja seda tuleb säästlikult tarbida, oleme juba harjunud. Kui elektrit antakse, saab suures majas duši all käia, Liliane kiirustab siis tagant, et go, go, ladies, kasutage hetk ära, sest kümne minuti pärast ei pruugi voolu enam olla.
Täna hommikul tahtsin näiteks hirmsasti kohvi, sest pea valutas ja eile olimegi joonud ainult ühe tassikese vara hommikul. Kella kaheksa paiku koputasin köögiuksele ja küsisin Cristoph'ilt (tema toimetab köögis, hästi armas noor kongolane) peaaegu perfektses prantsuse keeles : "Je voudrais une caffee, sil vous plait". Ta naeratas ja vastas "No electricity". Of course - vool oli ära ju juba kella kahest öösel - siis oli meie konditsioneer töötamast lakanud.
Ahjaa, selle unustasin varem mainimata, et hommikuses linnulaulus on kuulda kukkede soolosid. 11 mln elanikuga linnas. Aga see võib imekspandav tunduda ainult kaugelt, meid on juba raske üllatada. No võibolla see paneb veel imestama, kui buss ( midagi kunagise RAFi sarnast, nagu marsruuttaksod olid) on nii täis, et inimesed ei kõõlu enam mitte ainult uksel või pooleldi aknast väljas, vaid keegi sõidab ka katusele laotud meeletu kotikuhja otsas. Liikluses valitseb kaos ja see, kuidas on võimalik läbi linna sõita nii, et auto terveks jääb ja sa kedagi alla ei aja, on müstika. Aga kodulinna peale mõeldes olen päris kindel, et hakkame seda pöörast kihavat sipelgapesa taga igatsema. Nii palju elu!!!
Seminari avakoosolek oli super hea. Tänaste videojuppidega käin kannatlikult ümber :)
Juba kalliks saanud uued sõbrad Dina ja Liibanonist pärit juuksur David pakkusid õhtusööki ja 1-2 blogilugejat tunnevad ilmselt pildilt ära veel ühe külalise, kes sõitis kohale teiselt poolt Kongo jõge Kongo Brazavillest, et ps Denniga kohtuda.
Üks video ka tänasest õhtust, see jäi nüüd kõige ette. Kuidas lingala keel meeldib?

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Seitsmes päev

Kujutis
Sajab. Õieti kallab, nagu troopikale kohane. Parem sadagu praegu, õhtuks on meil vaja kuiva ilma. On rahulik ja vihmauimane ennelõuna. Mulle on rahu hea, sest libisesin eile paljajalu märjal kivipõrandal ja tegin kukkudes ühele jalale natuke viga. Täna ja homme saan sellele rahu anda, esmaspäevast oleme jälle palju liikvel. Seminar on olnud imeline. Eilne õhtu oli minu ja Maile päralt ja - what an experience! Telk, äike, lingalakeelsed laulud ja põnevil kuulajad. Maile jagas nii tuliselt, et peale plaksutamise ja hõiskamise hüppas üks eriti kaasa elanud mees lausa püsti :) Praegu lähevad tüdrukud poodi vett tooma, seda kulub meeletult. Hommikul just mõtlesin meie püüdlike eestlaste peale, kes plasti väldivad. Milline tilk ookeanis! See riik siin upub plasti, tänavad on lamedaks sõidetud veepudelitega kaetud. Ja uusi pudeleid visatakse maha ja teeäärsetesse kraavidesse iga päev tuhandeid. Ja see on väga tagasihoidlikult öeldud.
Lisateave

Rahakott puuga seljas

Kujutis
See eestlaste väljend võiks väga vabalt olla just kongolastelt laenatud. Kui kodust välja lähed, peab rahakott olema kui mitte puuga seljas, siis vähemalt väga paks! Raha jagatakse uksest ja aknast, paremale ja vasakule. Näiteks politseinikule, kes hoiab teised autod kinni ja laseb sinu oma läbi, siis noormehele, kes väidab, kui tuled oma pargitud auto juurde, et ta valvas seda, tegi kindlaks, et sellega midagi ei juhtuks. 500 franki ühele, 1000 teisele ja nii päeva jooksul kordi. Sest kordi ja kordi oled liiklusummikus või pargid autot ja alati on keegi "abivalmis" inimene olemas. Ühel päeval hüppas üks mees vastu meie autot (autod, mootorrattad ja nende vahel sõeluvad inimesed, kes tavaliselt tahavad sulle aknast midagi müüa - ükskõik mida: vett, mangosid, tomateid, päikeseprille, püksirihma, diivanipatja, käekella - moodustavad ühtse massi) ja kukkus sõimama nagu hull. Mõne minuti pärast (autod liiguvad sellises puntras sama kiiresti kui inimesed) oli ta juhiakna juures ta
Lisateave

Matkama!

Kujutis
Pärast väga pingelist eilset võtsime tänase vabaks ja läksime matkale. Pidada 36-kraadises kuumuses madame Lilianiga sammu oli paras katsumus. Loodusvaated on siin hingematvalt kaunid. Kontrast pöörase ja räpase linna ja lopsaka loodusega maakohtade vahel on meeletu. Linnas on lapsed autode ja motikate vahel kerjamas (meie arust eluga riskides, sest liiklus on ilma mingi süsteemita täiesti hullumeelne), aga maal sulistasid šokolaadipruunid põngerjad peaaegu sama pruunis jões, kilkasid ja möllasid. Me pole veel siinse ilmaga päris kohanenud ega rütmiga. Emotsioone ja muljeid on nii palju, uinuda on raske, aga hommikul väga vara läheb valgeks, pool kuus ja kell kuus löövad kuskil lähedal valjult ja pikalt kirikukellad, linnud püüavad üksteist üle laulda ja ongi uni jälle läinud. Aga see on tühiasi, oleme väga tänulikud selle erakordse võimaluse eest siin olla ja nii palju kogeda.
Lisateave