Esimene seminaripäev
Täna hommikul tahtsin näiteks hirmsasti kohvi, sest pea valutas ja eile olimegi joonud ainult ühe tassikese vara hommikul. Kella kaheksa paiku koputasin köögiuksele ja küsisin Cristoph'ilt (tema toimetab köögis, hästi armas noor kongolane) peaaegu perfektses prantsuse keeles : "Je voudrais une caffee, sil vous plait". Ta naeratas ja vastas "No electricity". Of course - vool oli ära ju juba kella kahest öösel - siis oli meie konditsioneer töötamast lakanud.
Ahjaa, selle unustasin varem mainimata, et hommikuses linnulaulus on kuulda kukkede soolosid. 11 mln elanikuga linnas. Aga see võib imekspandav tunduda ainult kaugelt, meid on juba raske üllatada. No võibolla see paneb veel imestama, kui buss ( midagi kunagise RAFi sarnast, nagu marsruuttaksod olid) on nii täis, et inimesed ei kõõlu enam mitte ainult uksel või pooleldi aknast väljas, vaid keegi sõidab ka katusele laotud meeletu kotikuhja otsas. Liikluses valitseb kaos ja see, kuidas on võimalik läbi linna sõita nii, et auto terveks jääb ja sa kedagi alla ei aja, on müstika. Aga kodulinna peale mõeldes olen päris kindel, et hakkame seda pöörast kihavat sipelgapesa taga igatsema. Nii palju elu!!!
Seminari avakoosolek oli super hea. Tänaste videojuppidega käin kannatlikult ümber :)
Juba kalliks saanud uued sõbrad Dina ja Liibanonist pärit juuksur David pakkusid õhtusööki ja 1-2 blogilugejat tunnevad ilmselt pildilt ära veel ühe külalise, kes sõitis kohale teiselt poolt Kongo jõge Kongo Brazavillest, et ps Denniga kohtuda.
Kommentaarid
Postita kommentaar