Vaatame lennujaamas tagasi
Jah, ilma netita on kurb maailm ... Me pole teid unustanud, armsad sõbrad! Oleme lennujaamas ja siin saab tund aega tasuta netti kasutada! Passikontroll ja palavikukontroll jms läbitud, ootame kojusõitu :) Muljeid on meeletult, on tunne, nagu oleksime siin olnud mitu kuud! Millest alustada, kui hakkame rääkima? Õnneks on mõned killud juba teieni jõudnud.
Kongo on vapustav ja ... teistmoodi vapustav samal ajal. Jääme neid armsaid inimesi ja kogu siinset crazinessi igatsema!
Viimastest päevadest mõni kild. Laupäeval käisime rehviparanduses ja siis käisime ühes ilusas suveniiripoes, mida peavad kunagi siia misjonäridena tulnud sakslased. Siis läisime Kongo jôe ääres istumas ja vaadet nautimas. Õhtul oli meil superhea tiimikoosolek ja palve tänavalaste ja nende mentori Ideali eest. Ärge nime üle imestage, tutvusime ka mehega, kelle nimi on Welcome.
Pühapäeval sõitsime juba kell 7 välja, et jõuda Liliane'i isa Jacques Vernaud' asutatud koguduse esimesele koosolekule, mis algas 7.30. Kokku on pühapäeval kolm koosolekut. Vähemalt hommikusel oli kogu hiigelsuur maja pilgeni täis, ka kôik rõdud ja õues suur kolme kupliga telk. Teades nüüd, kes ja kui kuulus oli siin Jack Vernaud, oli see väga liigutav kogemus. Ja milline rõõmus ülistus!
Kell 9.30 algas ps Liliane'i telgikoguduse koosolek ja selle lõpp kiskus ikka väga nutuseks. Inimesed on nii tänulikud selle eest, mida me nendeni tõime, mida jagasime ja kuidas neid armastasime. Ja meie oleme neisse lootusetult kiindunud :)
Sööma viis Liliane meid oma ema lemmikkohta, Portugali klubisse, kus kell 13 avati buffee. Oli see vast rikkalik!
Eks ohtudest või ka rääkida, aga teine kord. Üksi siin olla või ringi liikuda on võimatu. Esimestel päevadel oli linnas sõites tunne, nagu me oleks tsirkuseloomad, keda rahvale vaatamiseks mööda tänavaid veetakse.
Homme saabume turvalisse ja puhtasse Euroopasse. See pöörane, kohati kohutav ja samas vapustavalt vaimustav Kongo jääb alatiseks meie südamesse. Oleme nii tänulikud selle elumuutva kogemuse eest! Kohtumiseni!
Kongo on vapustav ja ... teistmoodi vapustav samal ajal. Jääme neid armsaid inimesi ja kogu siinset crazinessi igatsema!
Viimastest päevadest mõni kild. Laupäeval käisime rehviparanduses ja siis käisime ühes ilusas suveniiripoes, mida peavad kunagi siia misjonäridena tulnud sakslased. Siis läisime Kongo jôe ääres istumas ja vaadet nautimas. Õhtul oli meil superhea tiimikoosolek ja palve tänavalaste ja nende mentori Ideali eest. Ärge nime üle imestage, tutvusime ka mehega, kelle nimi on Welcome.
Pühapäeval sõitsime juba kell 7 välja, et jõuda Liliane'i isa Jacques Vernaud' asutatud koguduse esimesele koosolekule, mis algas 7.30. Kokku on pühapäeval kolm koosolekut. Vähemalt hommikusel oli kogu hiigelsuur maja pilgeni täis, ka kôik rõdud ja õues suur kolme kupliga telk. Teades nüüd, kes ja kui kuulus oli siin Jack Vernaud, oli see väga liigutav kogemus. Ja milline rõõmus ülistus!
Kell 9.30 algas ps Liliane'i telgikoguduse koosolek ja selle lõpp kiskus ikka väga nutuseks. Inimesed on nii tänulikud selle eest, mida me nendeni tõime, mida jagasime ja kuidas neid armastasime. Ja meie oleme neisse lootusetult kiindunud :)
Sööma viis Liliane meid oma ema lemmikkohta, Portugali klubisse, kus kell 13 avati buffee. Oli see vast rikkalik!
Eks ohtudest või ka rääkida, aga teine kord. Üksi siin olla või ringi liikuda on võimatu. Esimestel päevadel oli linnas sõites tunne, nagu me oleks tsirkuseloomad, keda rahvale vaatamiseks mööda tänavaid veetakse.
Homme saabume turvalisse ja puhtasse Euroopasse. See pöörane, kohati kohutav ja samas vapustavalt vaimustav Kongo jääb alatiseks meie südamesse. Oleme nii tänulikud selle elumuutva kogemuse eest! Kohtumiseni!
Kommentaarid
Postita kommentaar