Team Congo 2020

Jah, ilma netita on kurb maailm ... Me pole teid unustanud, armsad sõbrad! Oleme lennujaamas ja siin saab tund aega tasuta netti kasutada! Passikontroll ja palavikukontroll jms läbitud, ootame kojusõitu :) Muljeid on meeletult, on tunne, nagu oleksime siin olnud mitu kuud! Millest alustada, kui hakkame rääkima? Õnneks on mõned killud juba teieni jõudnud. Kongo on vapustav ja ... teistmoodi vapustav samal ajal. Jääme neid armsaid inimesi ja kogu siinset crazinessi igatsema! Viimastest päevadest mõni kild. Laupäeval käisime rehviparanduses ja siis käisime ühes ilusas suveniiripoes, mida peavad kunagi siia misjonäridena tulnud sakslased. Siis läisime Kongo jôe ääres istumas ja vaadet nautimas. Õhtul oli meil superhea tiimikoosolek ja palve tänavalaste ja nende mentori Ideali eest. Ärge nime üle imestage, tutvusime ka mehega, kelle nimi on Welcome. Pühapäeval sõitsime juba kell 7 välja, et jõuda Liliane'i isa Jacques Vernaud' asutatud koguduse esimesele koosolekule, mis algas 7.

Oh, tänu Maikole sain lõpuks netti!!! Kaks päeva tuli ilma läbi ajada, sest mu telefon ei pääsenud jagatud võrku ja Eritie käis hommikul mulle netti ostmas, aga see pole aktiviseerunudki ja esindusse helistades öeldi, et ilmselt kulutasin selle 1 GB päeva jooksul märkamatult ära. Whaat?! Sinna see 8 dollarit läks. Nüüd kasutan Maile datat. Kõige vapustavamast päevast on rääkimata. Neljapäev, 13. veebruar. Võtsime hommikul suuna Zongo kose poole, oranžikas külavahetee viis läbi väikeste külade. Oleksime nagu sattunud ajaloolisse aega. Väikesed savimajakesed palmilehtedest katustega, šokolaadipruunid lapsed ja emad õues toimetamas. Hommikul olid teeääred täis põldudele minevaid inimesi, kellel kauss, kellel korv, kellel kõblas, kellel matšeete pea peal Mõnel laps käe otsas või seljas. Õhtul, kui tagasi sõitsime, liikusid nad samamoodi kodu poole tagasi, ainult et kausid täis köögivilja, ühe söödava puu lehti ja hagu. Mõne aja pärast oli juba igal õuel lõke üles tehtud, t

Ps Denni sünnipäeva hommikul oli üks eriti armas hetk, mis on jäädvustatud kahjuks ainult meie mälus. Meil olid mõned õhupallid ja Simkah oli toonud kaasa lähedastelt õnnitluskaardid ja kui lauda istusime, astusid köögist söögituppa Eritie ja Kristoph, mõlemal valged tööülikonnad seljas ja viimasel lilleline põll nende peal, ja laulsid oma keeles sünnipäevalaulu. Armsad poisid! Lilane otsustas meid loodusesse vìia ja no need kaks päeva (välja sõites me veel ei teadnud, et ööseks jääme) olid e-ra-kord-sed!!! Unustamatud! Oh, need külateed ja väikesed savimajad ja šokolaadipruunid lapsed meile lehvitades ja autole järele joostes: "Mundele, mundele!" See tähendab valget inimest. Ahjaa, üks mees ütles meie kohta - vist kunstiturul - et me oleme nii valged ja nii ilusad nagu inglid :) Eksole. Ringreisil peatusime esmalt kunagises belglaste rajatud misjonijaamas, praegu on see kõik kohalike käes. Lapsed jooksid "Mundele, mundele!" hüüetega meie juurde ja ps Lilian ei jä

Oh, kahe viimase päeva muljed on ülevoolavad! Aga kõik järjekorras. Teisipäev. Peale minu arvates maailma kõige ägedama naise, madame Liliane'i oleme leidnud veel väga armsaid sõpru. Ei mäleta, kas kirjutasin meie esimesest õhtusöögist liibanonlanna Rasha ja tema mehe Naderi juures? Teine paar on ka: Liibanonist pärit juuksur David ja ta imearmas kongolannast naine Dina, kes on ka meid kahel õhtul kostitanud (pildil koos Simkahga). Teisipäeval käisimegi Davidi juuksuritöökojas ja tundsime jälle igatsust Senka järele - need kaks meest on nii sarnased, isegi naeratavad ja naeravad ühtemoodi. Siis käisime jälle kangaturul, sest Simkahle ja ps Dennile oli ka kleidiriiet vaja. See on ka omamoodi elamus. Higi voolab seal ojadena ja iga naine püüab sind "Madame! Madame!" hüüdes oma putkasse meelitada. Kui sa midagi ei osta, siis saab "Madame, madame" etteheitva tooni. Pärast seda käisime Naderi laos (ta tegeleb ravimite hulgimüügiga), et koos temaga astuda vastu ühel

Raadio jäi täna ära, sest ps Liliane ei tundnud end hästi. Ülikool jääb ka homme ära, sest üliõpilastel on eksaminädal. Täna tuli siinne haridus jutuks ja et paljud ei oska lugeda ega kirjutada. Liliane rääkis, kuidas üks tüdruk küsis raha, et oma eksamite eest maksta. Asja uurides selgus, et ta tahtis anda altkäemaksu, et saaks positiivse hinde. Selgus ka see, et ta ei osanud tegelikult ei lugeda ega kirjutada. Üliõpilane. Selline haridussüsteem. Kuna meil oli täna palju aega ja tüdrukud on mitu päeva rääkinud sellest, kuidas tahaks värskeid puuvilju süüa ja kohe nii, et särgiesine mahlast märg, siis läksid nad koos teener Kristophiga turule. Sinna kõige hullemasse liiklussõlme, kus autod kinni istuvad. Pärast kuulsime ulmelisi lugusid sellest, kuidas ühel mehel olid lihakamakad sealsamas musta laua peal lahtiselt laiali ja kuiad ta ühe puust lapakaga kärbseid eemale ajas; ja sellest, kuidas ühel letil oli suur lehmapea. Koos suurte sarvedega. Ega need kuivanud kalad pildil ka väga h

Alustan eilsest õhtust. Käigu pealt selgus, et laupäeva õhtu on seminari viimane. Ps Denni rääkis koguduse vastusest ja meie sõnade olulisusest ja Simkah jagas tunnistuse oma elust, kuidas ta lõpetas nurisemise ja hakkas selle asemel välja rääkima asju, mida ta tahtis Paides näha. Nad tegid super töö! Pärast saime inimeste eest paluda ja absoluutselt kõik tulid ette. Tänahommikusel koosolekul jagas Maile viljakandmisest ja Jumala Sõnast kui peeglist. Oli jälle fantastiliselt hea! Ja mitte ainult seda, vaid kuuleme kogu aeg, kui täpsed need sõnumid on, kui vajalikud. Ühesõnaga: ise tunneme, et anname pisut ja seda tuttavat igapäevast leiba, aga seda võetakse siin näljaselt ja suure tänuga vastu. Lõunat sõime India söögikohas ja see oli jälle erakordne elamus. Eriti mulle. Kuna tegemist oli buffee-restoraniga, hakkasid kõik rõõmsalt oma taldrikuid kuhjama. Peakokk tuli ka meie juurde. Kasutasin juhust ja küsisin, kas midagi on ka ilma küüslauguta. Muidugi mitte! Aga ta pakkus kohe, et

Sajab. Õieti kallab, nagu troopikale kohane. Parem sadagu praegu, õhtuks on meil vaja kuiva ilma. On rahulik ja vihmauimane ennelõuna. Mulle on rahu hea, sest libisesin eile paljajalu märjal kivipõrandal ja tegin kukkudes ühele jalale natuke viga. Täna ja homme saan sellele rahu anda, esmaspäevast oleme jälle palju liikvel. Seminar on olnud imeline. Eilne õhtu oli minu ja Maile päralt ja - what an experience! Telk, äike, lingalakeelsed laulud ja põnevil kuulajad. Maile jagas nii tuliselt, et peale plaksutamise ja hõiskamise hüppas üks eriti kaasa elanud mees lausa püsti :) Praegu lähevad tüdrukud poodi vett tooma, seda kulub meeletult. Hommikul just mõtlesin meie püüdlike eestlaste peale, kes plasti väldivad. Milline tilk ookeanis! See riik siin upub plasti, tänavad on lamedaks sõidetud veepudelitega kaetud. Ja uusi pudeleid visatakse maha ja teeäärsetesse kraavidesse iga päev tuhandeid. Ja see on väga tagasihoidlikult öeldud.

See eestlaste väljend võiks väga vabalt olla just kongolastelt laenatud. Kui kodust välja lähed, peab rahakott olema kui mitte puuga seljas, siis vähemalt väga paks! Raha jagatakse uksest ja aknast, paremale ja vasakule. Näiteks politseinikule, kes hoiab teised autod kinni ja laseb sinu oma läbi, siis noormehele, kes väidab, kui tuled oma pargitud auto juurde, et ta valvas seda, tegi kindlaks, et sellega midagi ei juhtuks. 500 franki ühele, 1000 teisele ja nii päeva jooksul kordi. Sest kordi ja kordi oled liiklusummikus või pargid autot ja alati on keegi "abivalmis" inimene olemas. Ühel päeval hüppas üks mees vastu meie autot (autod, mootorrattad ja nende vahel sõeluvad inimesed, kes tavaliselt tahavad sulle aknast midagi müüa - ükskõik mida: vett, mangosid, tomateid, päikeseprille, püksirihma, diivanipatja, käekella - moodustavad ühtse massi) ja kukkus sõimama nagu hull. Mõne minuti pärast (autod liiguvad sellises puntras sama kiiresti kui inimesed) oli ta juhiakna juures ta

Päeva esimene pool läks Maikoga suhtlemisele ja fotode taastamisele. Liigne agarus on ogarus - see tarkusetera läks korraks meelest ja eilse päeva pildid(157 tk) ja ägedad videod said telefonist kustutatud enne, kui kõik varundatud said. Pildid saame taastatud, videoid ilmselt mitte. Netiga on, nagu on, elektriga on veel hullem. Sellega, et vesi käib tuppa ämbriga ja seda tuleb säästlikult tarbida, oleme juba harjunud. Kui elektrit antakse, saab suures majas duši all käia, Liliane kiirustab siis tagant, et go, go, ladies, kasutage hetk ära, sest kümne minuti pärast ei pruugi voolu enam olla. Täna hommikul tahtsin näiteks hirmsasti kohvi, sest pea valutas ja eile olimegi joonud ainult ühe tassikese vara hommikul. Kella kaheksa paiku koputasin köögiuksele ja küsisin Cristoph'ilt (tema toimetab köögis, hästi armas noor kongolane) peaaegu perfektses prantsuse keeles : "Je voudrais une caffee, sil vous plait". Ta naeratas ja vastas "No electricity". Of course - vo

Pärast väga pingelist eilset võtsime tänase vabaks ja läksime matkale. Pidada 36-kraadises kuumuses madame Lilianiga sammu oli paras katsumus. Loodusvaated on siin hingematvalt kaunid. Kontrast pöörase ja räpase linna ja lopsaka loodusega maakohtade vahel on meeletu. Linnas on lapsed autode ja motikate vahel kerjamas (meie arust eluga riskides, sest liiklus on ilma mingi süsteemita täiesti hullumeelne), aga maal sulistasid šokolaadipruunid põngerjad peaaegu sama pruunis jões, kilkasid ja möllasid. Me pole veel siinse ilmaga päris kohanenud ega rütmiga. Emotsioone ja muljeid on nii palju, uinuda on raske, aga hommikul väga vara läheb valgeks, pool kuus ja kell kuus löövad kuskil lähedal valjult ja pikalt kirikukellad, linnud püüavad üksteist üle laulda ja ongi uni jälle läinud. Aga see on tühiasi, oleme väga tänulikud selle erakordse võimaluse eest siin olla ja nii palju kogeda.

Natuke esimesi muljeid. Laupäeva õhtul maandusime 80 mln elanikuga Kongo DV pealinnas Kinshasas, kus elab 11 mln inimest. Lennuki juhatas õigele parkimiskohale kahe punase labaga vehkiv mees. Riigi tähtsaim, rahvusvaheline lennujaam, on Tallinna omast kordades väiksem. Umbes nagu kahetoaline maja: esimeses toas näitad passi ette ja teises saad oma kohvri kätte. Neli valget naist oma tundmatute, võibolla isegi välja mõeldud riigi passidega tekitasid segadust. Denni nalkatleb, et meid lastigi üle piiri lõpuks sellepärast, et nad ei osanud meiega midagi peale hakata.

Minul on kroonikuna olnud au kõrvalt imetleda. Jõudsime laupäeval hilja, püüdsime "saunas" natuke und leida ja pühapäeva varahommikul seisis ps Denni telgi all äikeseeelses kuumuses ja õpetas, telginurgas on küll hiiglaslik ventilaator, aga jälle - kui voolu pole, siis tuleb lehvikuga läbi ajada. Raadios läks mikker nina alla, polnud aimugi, millest juttu tuleb :) Paistab, et nii ongi: visatakse vette ja uju! Täna hommikul "visati vette" Maile: astu üliõpilaste ette ja räägi! Astu tänavalaste ette ja anna neile midagi, mõni julgustav sõna! Imetlusväärsed naised!